Üldvaade Harju rügemendi võitlusteest
1701.a. andis Rootsi kuningas Karl XII korralduse maalt jalaväerügementide loomiseks ja nekrutite võtmiseks rootsi väkkevõtu- üleskirjutuse (rootsi k. utskrivning, ingl. k. conscription, saksa k. Ausschreibung) kujul Eestimaa kubermangus.Moodustati neli maarügementi - Harju, Viru, Järva ja Läänemaa. Sõdurite ülalpidamine palga ja mundri näol toimus maalt taludest. Selleks liideti mitu talu. Mitme talu liitu nimetati rooduks (rootsi ja saksa k.Roote). Roodutalud andsid endi keskelt tegevteenistusse võetud maasõdurile aastapalga rahas ja univormi koos juurdekuuluvate esemetega. Uued univormid võidi tellida ka Stockholmist Riidekambrist (Klädkammaren). Relvad andis riik. Kui sõdur langes rivist välja, tuli roodul anda teenistusse uus mees. Tegevteenistusse astunud sõduri toidumoona eest hoolitses riik. Selline väkkevõtt- üleskirjutus (utskrivning) jäi Harju maarügemendis kehtima kuni sõjategevuse lõpuni. (NB! Rootsi Sõjaarhiivis munsterrollide kogus säilitatavas Harju maarügemendi 1710.a. munsterrolli arhiivipoolses kaasaegses ülevaates on ekslikult märgitud nagu oleks tegu "värvatud"(värvade) rügemendiga. Vt. Rootsi Sõjaarhiiv, Rullor 1710: 16 LINK, vajab kasutajakonto olemasolu). Värvatud väeosad moodustati vabatahtlikkuse teel, üleskirjutusväeosad aga väekohusluse teel.
Kuna sõjaartiklid ja vande andmistekstid olid
selleks ajaks tõlgitud eesti keelde ning eesti keele kasutamist on
maarügementide väljaõppel ka nõutud, siis võib järeldada, et ka Harju
maarügemendi komandokeel oli eesti keel, nii nagu ka vanne Rootsi kuningale anti
eesti keeles.
Harju rügement saadeti kohe peale moodustamist
Eestimaa provintsist Liivimaale ehk tänasesse Lõuna-Eestisse. Rügemendi ülemaks
oli ooberst Bogslaus von der Pahlen. Siin paigutati rügement Tartu eeslinnadesse
ja üks osa palissaadidega kindlustatud laagrisse Ahja jõel. Siin asuti terve
1701.a. sügis.
1701.a. talvel algas vene vägede uus pealetung
Liivimaal.
9. jaanuaril 1702 (27. detsembril 1701 vana kalendri järgi) lõid vene väed B.Sheremetjevi juhatusel rootsi kindralmajor W. A. Schlippenbachi väikest väliväge lahingus Erastvere all. Seejärel pöördusid vene väed Harju rügemendi laagri suunas Ahjal. Harju rügemendi värsked nekrutid ei pidanud vastu ja lükkasid suurtükid jõkke ning põgenesid kindlusest Tartusse.
9. jaanuaril 1702 (27. detsembril 1701 vana kalendri järgi) lõid vene väed B.Sheremetjevi juhatusel rootsi kindralmajor W. A. Schlippenbachi väikest väliväge lahingus Erastvere all. Seejärel pöördusid vene väed Harju rügemendi laagri suunas Ahjal. Harju rügemendi värsked nekrutid ei pidanud vastu ja lükkasid suurtükid jõkke ning põgenesid kindlusest Tartusse.
Aastatel 1702-1703 tegutsesid Harju rügemendi
sõdurid Tartu sõjalaevastikus. 28-30 mail 1702 löödi vene laevastikku
lahingus Mehikoorma all, kuid kaotati jaht Flundran (eesti k. Lest).
1-3 juunil löödi vene laevastikku lahingus Emajõe suudmes.
12. juulil sattus madalikule suuremaid aluseid Tartu laevastikus, "Vivat", mis lasti õhku niipea, kui ründavad vene väed selle pardale olid roninud.
1-3 juunil löödi vene laevastikku lahingus Emajõe suudmes.
12. juulil sattus madalikule suuremaid aluseid Tartu laevastikus, "Vivat", mis lasti õhku niipea, kui ründavad vene väed selle pardale olid roninud.
1703.a. mais riisus ja põletas vene laevastik
Peipsi läänerannikut. Tartu laevastik peletas nad Liivimaa rannast eemale ning
jälitas üle järve kuni Pihkvani. Venelased hülgasid laevad ja põgenesid Pihkva
müüride taha. Vene laevad põletati maha. Seejärel tegutses Tartu laevastik
Kolpino piirkonnas, kus saadi vange ning põletati maha 14 vene küla ja
kallastele toodud laevaehitusmaterjal.
2. juunil taandus 50- lodjaline vene uus laevastik Tartu laevastiku lähenedes Pihkvasse tagasi. Seejärel põletati vene külasid Oudova piirkonnas ning löödi minema vene ratsaväeosad. Tartu laevastik jäi 1703.a. Peipsi järve peremeheks.
2. juunil taandus 50- lodjaline vene uus laevastik Tartu laevastiku lähenedes Pihkvasse tagasi. Seejärel põletati vene külasid Oudova piirkonnas ning löödi minema vene ratsaväeosad. Tartu laevastik jäi 1703.a. Peipsi järve peremeheks.
Olud Tartus ei olnud ooberst von der Pahlenile
sugugi meeltmööda. Ta kurtis Tartu garnisoniülema ooberst Skytte ülekohtu üle,
samuti ei meeldinud talle majutuspaigad eeslinnades. Rügemendis oli väga palju
haigeid, paljud olid lastud ajutiselt koju puhkusele. 1704.aastaks õnnestus tal
saavutada tagasitulek koduprovintsi Eestimaale ja kuni sõja lõpuni asus Harju
rügement Tallinnas. 30. augustil 1705 võis ooberst von der Pahlen kuningale
kirjutada, et tema Harju rügement "on heal jalal, hästi korraldatud ja hästi
välja õpetatud." (wohl ausgebildet und exercierat). Samal 1705.a. üritas Rootsi
admiraliteet läbi viia dessandi Peterburi ees asuva Kroonlinna kindluse alla
Retusaaril (praegune Kotlin). Karlsrkonast saabus Soome lahele rootsi Nyeni
eskaader admiral Ancarstierna juhtimisel. Admiral andis kapten Lillie'le käsu
võtta Tallinnast peale Harju rügement ning takistada võõrriikide laevade
liikumist Narva ja Peterburi. Edasi liiguti koos Kroonlinna alla. Siin tõrjuti
teelt eemale küll vene laevastik, kuid dessandi maale saatmine paatidel
ebaõnnestus täiesti- vesi oli rünnakukohas liiga madal ja rootsi liinilaevadel
ei õnnestunud suurtükitulega oma dessanti katta. Harju rügement kaotas
dessandiga 20 meest. Tagasi tulles seilas kapten Lillie oma Harju rügemendiga
Soome lahel Kolga lahe ja Suursaari vahel patrullides. Edaspidi jäi Harju
rügement Tallinna garnisoni kuni sõja lõpuni.
1707.a. saadeti Stockholmist Harju rügemendile uued
lipud ning tüüpiline sini-kollane karoliinlik vormirõivastus, mida kanti kuni
Tallinna kapituleerumiseni 29. septembril 1710.a.